Soros Eesti Asjast. Kas on veel rohtu, mis avitab?

블라디미르 코슬로프를 기리며, TTÜ 명예교수

George Soros는 그녀의 노래를 듣고 Maailma Asja pärast, nimetades siiski oma värskes raamatus “Ekslikkuse ajastu” eraldi ka Eestit ja Baltikumi. Ent peaasi 극 판매합니다. Eesti on maailma üks, olgugi väike osa. Tähendab Eesti Asi ei ole Maailma Asjast täiesti eraldatav. Märkigem siin omalt poolt täiendusena, esiteks, et kuna inimajaloos pole eales mingit eksimatuse ajastut olnud, siis on Sorose raamatus nähtavasti silmas peetud ekslikkuse tunnistamise ajastut (ega seda ju eriti meelsasti tunnistada taheta), ja teiseks, et kuna ekslikkuse mittetunnistamise tagajärjed on nüüdisajal varasemast märksa hukatuslikumat kuju võtmas, siis ollakse (hirmu ajendil) tahes-tahtmata 햇볕에 쬐인 pattu tunistama.

Lihtne on öelda: “Kui halvasti, siis uuesti”, aga nii ei anna alati toimida, eriti juhul, kui oma vigu mingi hinna eest tunnistada ei taheta. Ja nentigem, valitsejad seda enamjaolt teha ei taha. Pealegi pole asi, paraku, üksnes valitsejates. Soros heidab probleemile pilgu kõrgema üldistuse tasandilt, kust avanev pilt paneb jahmatama, tekitades kõhedust. On´s asi tõesti nii hull, et maailma raskeima töö, so mõttetöö tegemine (elu väärikaks jätkamiseks vajalikul tasemel) käib inimsoole lihtsalt üle jõu? Tõepoolest, küsigem endalt koos Sorosega: keda tüütu tõde õige huvitab? Väheseid, väga väheseid. Öelduga haakub näiteks akadeemik Anto Raukase ütlus:”Teaduste Akadeemia Presidenti teab kindlasti mitte rohkem kui 0,1%, võib-olla isegi 0,01% eesti rahvast”.

Niipalju igatahes tundub selge olevat, et kõige vähem 환자 huvi tõe Vastu tunnevad poliitikud, kes seejuures nende käes olevaid poliitikahoobi liigutades saavad ajalookäigule tõeotsijatest tunduvalt suuremat mõju avaldada. Siin peitubki kurja juur. Majandusvõimu rahalisi hoobasid omakorda liigutavad tõesalgajatest kaukamehed palju jõulisemalt kui tõeotsijad. Kogu lugu, võtkem heaks või pangem pahaks! Maailma Asi, nagu Eesti Asigi, ei ole nende inimeste käes, kes ekslikkuse ausat tunnistamist paljuks ei pane ja vigade parandamist ära ei põlga. Samas kinnitab karm tõde järjest tungivamalt, et hoolimatus tõe aupaiste suhtes ähvardab saatuslike tagajärgedega. Erinevalt tõeväänamise ahvatlusest pole aga kibeda tõe tunnistamine enamasti sugugi mitte nauditav. …

Soros ei ole ekslikkusest jagusaamise väljavaadete küsimuses enam kuigi suur optimist. Ta leiab, et ka valitsuse vahetus pole pääsetee (lk 16). Küsimus on palju keerukam, nii et võimalik lahendus peitub ehk kogu rahva meelemuutuses. Probleemiks on kas rahva võimekus taluda või, Vassupidi, suutmatus sallida kriitilist eneseanalüüsi ehk lihtsalt enesekriitikat. Sellest hoiakust oleneb üldine valmidus või valmiduse puudumine meile kõigile loomu poolest kaasa antud ekslikkusest jagu saada. “Avatud ühiskonnad tunnistavad meie ekslikkust, suletud ühiskonnad salgavad seda”(lk 24). Ebakriitiline hoiak teeb inimesed kaitsetuks neid ähvardava kuritahtliku eksitamise eest, mis võib lähtuda kas räpaste poliitikute või kasuahnete “turufundamentalismi püha lehma” lüpsjate poolt. “Kui ainsaks kriteeriumiks on edu, siis on tee lahti algul ennast võimendavatele, kuid lõpuks ennasthävitavatele buumi-krahhi protsessidele”(lk 124).

Kas leidub siis üldse veel rohtu, mis abi võiks tuua? Meie siin oma tagasihoidlikus maanurgas ei saa maailma asjade käiku küll teab kui suuresti mõjutada, kuid ometi peame tunnistama, et mingi osa Vassutusest tuleviku ees lasub ka meil. Väär oleks käed rüpes oodata, mis juhtuma hakkab või siis piirduda teiste, eriti oma naabrite tegude taunimisega. Ekslikkusest jagusaamine eeldab konstruktiivseid otsinguid. Jah, simply otsinguid, sest valmisretsepte ei suuda pakkuda ei Soros ega keegi teine. Põhijäreldus seisnebki otsingute hoogustamise vajaduses. Enesega rahulolu uinutab. Soros eristab muide ekslikkuse mitmeid variante, kaasa arvatud viljakas ekslikkus, mis kannab positiivseid vilju ja pakub teatavat pinda optimistlikele lootustele.

Lootuste täitumine aga eeldab vaimsete jõuvarude pingule tõmbamist, suutmaks senisest paremini toime tulla eelnimetatud maailma raskeima tööliigiga – mõttetööga. Pingsad, arukalt mõtestatud otsingud on tõesti vist parim võimalik rohi, mis meil oma vältimatut ekslikkust arvestades eluhoidlikul kursil püsida aitab. Eestlaskonna ja kogu inimkonna hea haldjas on 텔렘부스. Selle haldjaga tasub sõprust teha.